Jõuluaeg

ole iseenda ahi ja kutsu teised ka sooja

Rebase Juhan

Jõulud möödusid perega koos olles ja õnneks küllaltki vaikselt. Vend tuli ka jõuludeks koju ning läheb tagasi Tallinna alles jaanuari alguses. Tore tunne on, kui ta üle pika aja kodus käib. 

Kui näen õues langevaid lumehelbeid, siis miski selles rahustab, miski selles pakub rõõmu. Isegi olles nii väike maailmaga võrreldes, suudab see nii suurt naudingut tekitada. Hea meelega veedaksin oma päevad väljas, lume sees, kuid arvestades seda, et olen hetkel veidike tõbine, siis pole see vist just parim mõte.

Rääkides jõuludest, on see nii rahulik aeg ning kindlasti üks mu lemmikutest pühadest. Õhtud mööduvad lumesadu jälgides, tekkide vahel olles, kuuma teed juues ning oma mõtteid mõeldes. Mis saaks olla veelgi parem?

Teistele häid jõule ja parimat aega soovides valdab mind samuti väga rahustav tunne ning veelgi rahustavam on saada vastu veelgi armsamaid kirju. Tänan kõiki, kes suutsid naeratuse näole tuua! :)

Mitme päeva pärast algab juba uus aasta. Loodan, et tuleb parim aasta, sest, et kui kõik läheb hästi, siis saaksin üheks aastaks siit lahkuda, mis rõõmustaks mind nii väga! Ja annan endast kõik, et järgmine aasta oleks võimalikult meeldejääv. Samuti annan jällegi iseendale uut aastat vastu võttes järgmise aasta lubadusi, mida kavatsen täita. Jällegi annan endast kõik, et kõik lubadused saaksid täidetud ning meel oleks hea.

Praeguseks vist kõik. Vaatasime just perega "Kevadet" ning nüüd "Suve" ja siis "Sügist". Jällegi möödub õhtu vaikselt. Olen juba harjunud varahommikul magama minema ning päeval üles ärkama ehk siis mul on juba unegraafik paigast ära, kuid õnneks ei ole vaja homme kooli minna ning üritan saada unegraafiku paika.

Ilusat aastavahetust kõigile!

what a wonderful life

Hei!
Pole jälle pikemat aega bloginud ning kõik ainult ühel põhjusel- mul on väga kiire olnud.
Kogu aeg pidanud kuskil olema ja midagi tegema. Koolis ka tohutult palju tegemist. Käisime klassiga reedel Estonia teatris Pähklipurejat vaatamas, mis oli võrratu! Pole mitu aastat jõudnud minna balletti vaatama ja tohutult tore oli jälle näha. Tallinnast tagasi tulles läksime Hegne poole, kuhu jäin ka ööseks ning meil oli samuti tore. Pühapäeval olin kolmveerand päevast voodis, sest kõhuvalu piinas jälle.
Eile ehk 08.12.2014 käisin Narvas. Täpsemalt öeldes Tartu Ülikooli Narva kolledžis, kus toimus IT-alane üritus 9.-12. klassi tüdrukutele. Olin projektijuhtimise ja disaini töötoas. Väga sisurohke ja tore üritus, samuti saime igasugust nänni kaasa: helkureid, pastakaid, mälupulki, kleepse jne. Seal oli kohal ka üks projektijuht, kelle ettevõtte kohta sain rohkem infot (mind huvitav teema) ja kohal oli ka üks tüdruk, kes õppis varem Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini, kuhu kindlasti tulevikus kandideerin ning kuhu mul oleks võib-olla soov ka sisse saada. Sain tema käest rohkem infot sissesaamise kohta jne. Kokkuvõttes oli väga huvitav päev.

Täna olin koolis ainult neli tundi, sest matemaatika praktikum jäi ära ning tegime selle tunni füüsika asemel, sest füüsika õpetaja on jätkuvalt haige. Peaaegu teist kuud juba. Ei kujuta ettegi, mis meie füüsika kursuse hindest saab, kui nii palju on tegemata tunde ja hindeid pole peaaegu ühtegi.
Igatahes tegime matemaatikas kontrolltöö. Jõudsin küll ajalises mõttes hädavaevu valmis, kuid ikkagi valmis sain ning südames jäi kripeldama viimase ülesande lahendus. Ma ei mõista koostööülesandeid ja just selline ülesanne seal oligi. Süda kripeldas, pinge oli laes. Hiljem tuli üllatuseks, et sain kontrolltöö 5 ja see kindlustas veelgi rohkem mu kursuse hinnet, milleks tuli 5. Enda jaoks naljakas mõelda, et sain kursuse 5, sest eelmine ehk esimene kursus oli 3. Esimene kursus oli minu jaoks harjumine uue õpetajaga, suurema mahuga ja mitu korda kiirema tempoga, mis tundus esialgu võimatu, kuid näed, siiani elan.

Mõtlesin vahepeal ka suuna vahetusele ehk siis minna reaal-loodusest üle sotsiaalrakendusse, mille ained oleksid mulle rohkem südamelähedasemad, aga otsustasin ikkagi jääda reaal-loodusesse, et saada matemaatikas tugevamat põhja alla ning mul on reaal-looduses võimalus ennast proovile panna.

Loodan, et Te elate oma elu ikka võimalikult palju ning töötate oma unistuste kallal, sest seda teen ka mina ning minul läheb väga hästi, hoolimata vahejuhtumitest.

Tiina Talumees Couture moeshow

Käisin 21. novembril Tiina Talumees Couture moeshow'l, mis toimus Eesti Rahvusraamatukogus. Esitleti uut couture-kollektsiooni "Urban Melody". Aitasin kaasa ürituse valmis seadmisele ning olin ka backstage's modellidel abiks. Kadri, kelle töövari ma olin, on samuti ka modell ning teda oli ka seal näha, mille üle oli mul ainult hea meel. Selfie'tasime pärast backstage's. Kasutan siin postituses ürituse erakogu fotosid.

26112014

"Mõned inimesed unistavad suurtest saavutustest, samal ajal kui teised neid teevad."

Viimased päevad on möödunud nii kiiresti ja positiivselt, eriti tänane. Käisin pühapäeval YFU stipendiumivestlusel, mis läks hästi ning täna sain teada, et ma osutusin valituks ja sain 2000€'se stipendiumi, mis aitab mu vahetusaasta osalustasude tasumisele tohutult palju kaasa. Tegin esimese osamakse ka ära, milleks oli 5% ehk siis praegu on mul kokku 2333,5€. Kui teatasin uudisest vanematele, siis mõlemad olid tohutult rõõmsad ja ütlesid, et on mu üle uhked. 1/3 summast on juba koos ning 2/3 vaja veel saada, kuid usun, et saan hakkama. Kui ma ise endasse ei usu, siis kes veel peaks uskuma?! Unistan suurelt ning näen vaeva nende täide viimisega.

ENTRUM'iga edeneb ka kõik suurepäraselt. Ei väsi kordamast, kui suurepärane meeskond ja mentor meil on!

Saime kodutöö kätte ning esialgu ehmatas ära, sest see on nii mahukas, kuid kui anname endast kõik, et saaksime selle õigeks ajaks ära tehtud ja saadetud, siis boonuspunktid tuleksid suureks abiks. Praegu juba kogume mõtteid, kuidas kõike võimalikult hästi teha. Võtan disainimise mingil määral enda peale ning olen ka tegevjuhi eest. Loodame parimat!

Ning kaks toredat pilti meenutamaks suve...

Talvised sügispäevad

Tere taas!
Eilse ilusa ilma tõttu otsustasin välja pildistama minna. Väga ilus ilm oli, hoolimata külmast. Kuulsin juba, et laupäevaks lubatakse lund?!
Päike paistis, igal pool härmatis, talv on tulekul!
Kindlasti ootan juba talve suure ootusega, kuid samas ei soovi pidevalt külma kannatada. Eks elame üle.

Kõik läheb kuidagi liiga hästi

Hei!
Vahepeal on väga palju juhtunud.
Jätkates eelmise postituse teemat, siis võin rahulikult öelda, et pääsesime meie meeskonna ideega edasi 90 parima idee hulka ning järmine laupäev toimub inkubatsiooni I sessioon. Olin tohutult õnnelik! Meil on suurepärane meeskond ja super mentor. Loodame parimat!
Käisin 7.-9. novembril Karksi-Nuias. Täpsemalt öeldes August Kitzbergi nimelises gümnaasiumis, kus toimus EÕEL'i XXXI Üldkoosolek. Kui läksin sinna, siis olin veidike häbelik, sest ei teadnud sealt kedagi (paari üksikut inimest ainult näo või nime järgi, aga polnud lähemalt tutvunud). Pidime ennast jaotama tudulatesse ning läksin tudulasse, mis kõige lähemaks jäi ning ei kahetse valikut. Saalis toimus ÜK avamine ja I ametlik osa. Peale seda tegime tudulas tutvumisringi, mis möödus kõigil hästi. Igast kandist oli inimesi ÜK'le kohale tulnud ning see ongi kõige erilisem omadus ÜK puhul, et igast kohast täiesti erinevad inimesed. Tegime kolme fakti mängu ka- kaks tõest fakti, üks väär ja teised peavad arvama, milline neist väär on. Rääkisime veel veidike tudulas juttu ja siis läksime millalgi II ametlikule osale. Hilja õhtul toimus selfie-jaht, mis oli põnev. Kool oli tohutult suur ning suur katsumus oli vajalikke kohti üles leida. Muidugi mängu lõpu poole suutsin valusalt kukkuda põlvega vastu trepi serva, mille tagajärjel läks parem põlv paiste ja korralikud sinikad tulid kaunistama, kuid praeguseks on see peaaegu juba ära paranenud.

Teisel päeval hommikuvõimlemisse ei läinud, sest jalg tegi kohutavat valu ja põlve otseselt ei saanud tõstagi. Veel mitu ametlikku osa ja snäkipause ja avaliku poliitika töötube ja fun-töötube. Õhtul toimus ka The Great Gatsby teemaõhtu, mis oli arvatavasti tore, kuid kahjuks ma sellest osa ei võtnud, jällegi jala pärast.
Kolmandal ehk viimasel päeval olin juba varakult üleval, toimetasin veidike ja tasapisi ärkasid ka teised üles. Pakkisime asjad kokku, koristasime meie tudula ära ja tegime veel pilte. Kokkuvõtvalt oli väga super ÜK, va. minu enda vigastused. Jäin meie tudula inimestega väga rahule + meie tudula boss Mikk tegi ka head tööd. Vahepeal toimusid ka toredad energizer'id ja tantsimised.

Sõlmisin YFUga lepingu ja sain juba rahvusvahelise faili kätte, mida tasapisi täidan. Varsti on vaja arstide juures hakata käima, et saada nende nõusolekuid ja allkirju.

Samuti sain ka YFUlt kirja seoses stipendiumivestlusega- kas sain vestlusele või mitte. Esialgu ei julgenud avada kirja, kuid võtsin ennast kokku ja avasin ning nägin, ET OLEN OODATUD JÄRGMISEKS PÜHAPÄEVAKS STIPENDIUMIVESTLUSELE. Ma olin tohutult õnnelik ja energiline. Olime samal hetkel ka matemaatika tunnis ning lämmatasin vist Hegne ära oma hea tujuga. :D
Loodan, et vestlusel läheb hästi, sest see tähendab minu jaoks väga palju ning mul tõesti on seda vaja, et oma unistust ellu viia. Hoiame pöialt!
Üldiselt tuleb järgmine nädal väga väga tegus. Esmaspäevast kolmapäevani vaja koolis pingutada, neljapäeval Tallinnasse Divisioni projektijuhi (Kadri Tuisk) töövarjuks, reedel pool päeva koolis ning edasi jälle Tallinnasse, täpsemalt öeldes Tiina Talumees Couture moeshow'le. See üritus lõppeb kell 22.30 ehk siis jõuan väga hilja koju (isa tuleb järgi). Nagu ma ka juba mainisin, siis laupäeval kella 12ks inkubatsiooni I sessioonile (üks poiss Kert, kes oli meiega samas tudulas, tuleb ka sinna :) ) ning see lõppeb kell 18.00 ning pühapäeval veelkord Tallinnasse (YFU kontorisse stipendiumivestlusele).

Üleeile ehk 14. novembril käisin telekonkursi "Klassikatähed 2014" võitja auhinnakontserdil, kus esinesid Katariina Maria Kits (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Sten Heinoja (klaver). Kontsert oli väga hämmastav- nii andekad inimesed, kes mängisid ikka hingega ja seda oli hästi tunda. Rahvas võttis väga soojalt vastu ka.

Eile ehk 15. novembril käisin jällegi Tallinnas seoses YFU toetajate otsimise koolitusega. Koolitus oli motiveeriv, sain häid nippe ja head tagasisidet ning saan ainult nüüd endale loota, sest pean ennast kätte võtma, olema julge ning sisendama endale, et saan sellega hakkama. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Väga omapärase maitsega, kuid tohutult hea

Mulle hakkasid lõpuks müsli batoonid meeldima :)

Ja ma lähen kohe magama, sest olen juba 4.30st üleval ning üsna väsinud peale pikka päeva.
Ilusat und kõigile!

Kiire, kiire, kiire.

Tere jälle.
Tahtsin seda postitust juba teisipäeval teha, aga noh jah, lõpuks ometi leidsin aega.
Nimelt käisin teisipäeval ENTRUM'il, mis oli väga väga super. Sain inspiratsiooni, häid ideid ja toredaid emotsioone tunda. Meid jaotati töötubadesse ära ning ma olin töötoas, kus oli patrooniks Ülane Vilumets. Leidsime suurepärase tiimi ja mentori ning loodan, et saame oma ideega läbi ning saame seda kõike teostama hakata. Pakub head eneseteostust!
Täitsime töölehti, panime oma mõtteid kirja, pidime nendest rääkima, pidime teistele inimestele ka tutvustama ning jõudsin käia rääkimas kahe mentoriga. Mõlemad kiitsid ideed ning sain motivatsiooni juurde. Samuti sain ühelt mentorilt häid mõtteid ning ka ta kontaktandmed, kellega juba ühendust võtsin ja temaga YFUst rääkisin ning sellega seoses häid nippe juurde sain.
Samuti pidime tegema "liftikõne", mille pikkuseks oli 45 sekundit + juurde küsitud küsimused ja nendele vastamine. Tundus, et teistele meeldis ka meie mõte.
Päeva lõpetuseks saime ka kooki, mis oli tohutult maitsev ja sööksin seda uuesti, kui mul võimalust oleks. Ning, et ma ei unustaks mainida, siis Rudolf oli ka seal ja väga tore oli teda jälle näha. Ostsin ta soovil nende kalendri ka (väike promo http://tegude.kalender.ee/) ning ootan juba uue aasta algust, et saaksin seda kasutama hakata. Peale üritust aitasin tal asju kokku panna, selfie'tasime veidike ja siis läksin koju, et õppida matemaatika kontrolltööks, mis läks halvasti. Üritan järgmised kursused paremini teha.
Sel nädalal oli tohutult kiire ja käed-jalad olid kogu aeg tegemist täis, kuid see on alles algus.
Iga päev möödub kiiresti, sest mul on vaja tegeleda kooliga, teha palju kodutöid, olla kolmel päeval koolis kella neljani, tegeleda õpilasesindusega, tegeleda YFUga ja Entrumiga jne. Homme lähen Piret Niglase trenni ka, et ikka rohkem tegemist oleks (nagu mul oleks seda vähe). Mitu inimest on juba küsinud, et kuidas ma jõuan ja jaksan selle kõigega tegeleda, kuid ma ei näe põhjust, et miks ma ei peaks nendega tegelema. Ma tunnen ennast niimoodi tegusana ja õnnelikuna ning mis kõige tähtsam, see tuleb mulle tulevikus suureks abiks.
Peale selle, et gümnaasium on väga tähtis ja soovitav on mitte tundidest puududa, suudan ma ikka endale mingiteks päevadeks muid tegevusi leida, et mitte kooli minna. Nimelt järgmisel reedel ei lähe ma kooli, sest lähen hommikul Tartusse ja sealt edasi Karksi-Nuia EÕEL'i XXXI ÜK'le ning tulen pühapäeval tagasi. Ülejärgmisel reedel lähen veel varem hommikul Tartusse, et minna spordiarstile. 28ndal novembril puudun ka pooltest tundidest, sest lähen Tallinnasse, saan Rudolfiga kokku ja siis edasi YFU üldisele infotunnile. Ja kindlasti tuleb lähiajal veel tegemisi juurde, kuid eks näis, kuidas jõuab.

Lähen kohe homseks geograafia tööks kordama ja siis magama.
Ilusat und kõigile!

Rebaste ristimine

Mõtlesin, et teeksin rebaste ristimise kohta ka postituse, et millalgi hiljem uuesti lugeda/vaadata ja tuletada meelde, kui tore meil oli.
Igatahes, see toimus üleeile ehk 17.10.2014. Meil jäi koolis esimene tund ära, seega jõudsin kooli umbes kolmveerand üheksa ajal. Kui trepist alla kõndisin, et minna oma kapi juurde ja üleriided ära panna, siis juba alla jõudes pandi mulle mingi mütsi taoline asi pähe ja joonistati suur punane R otsaette. Tore algus.
Siis saime teada, et me ei tohi oma koolikotte sel päeval kasutada ning pidime kasutama hoopis karpe ja kaste. Veidike ebamugav oli tassida seda karpi terve päev kaasas, aga see ei olnud mingiks probleemiks. Alustuseks meid soditi veidike ja anti veel riideid selga, et me ikka väga värvilised ja vahvad välja näeksime, kuigi mulle anti ikkagi mingi musta kleidi taoline riideese ehk siis jätkasin ikkagi oma tüüpilist värvi edasi.
Läksime siis tundi, milleks oli eesti keel. Rääkisime jälle kirjanditest ja sellest, mis meid ees ootab riigieksamil. Kui tund sai läbi, pidime minema fuajeesse, kus toimus võimlemine ja erinevad mängud. Meile räägiti "jahimehest". "Jahimees" ehk siis sama, mis "pommirünnak". Keegi abiturientidest karjus "jahimees" ja me pidime kiiresti pikali viskama ja käed kuklale panema. Ja niimoodi mitu mitu mitu mitu mitu korda järjest, mille tagajärjel tekkisid mu jalgadele isegi sinikad ja kätel tuli isegi nahka maha + mind ja teisi soditi veel ja veel. Meil seoti jalad ka nööriga kinni, mille tõttu koperdasin mitu korda ja oleksin peaaegu trepist alla veerenud. Seejärel pidime minema matemaatikasse, mis osutus vägagi huvitavaks. Meie matemaatika õpetaja Anne Oru oli üsnagi šokeeritud meie välimustest ning ütles, et ei suuda meid tõsiselt võtta. Lahendasime rahulikult ülesandeid, kui korraga tuli Mirjam klassi kaamera käes. Mõtlesin, et okei, teeme pilti, pole midagi hullu. Aga siis nägin, et keegi poistest tuli ka klassi (vist Kevin K.) ja ta karjus "jahimees". Nii tore oli keset tundi maha pikali visata, pool keha selle karbi peal ja Elise oli poole kehaga minu peal.
Järgmisel vahetunnil pidime jälle fuajeesse minema, mängisime erinevaid mänge, vedelesime pikali maas, paljud pidid kalamuffineid sööma ja mingit solki jooma, õnneks ma ei pidanud seda endale sisse ajama, thank god. Läksime jällegi tundi, milleks osutus keemia praktikum, mis möödus täitsa toredasti.
Oli aeg sööma minna. Me pidime oma jumalatele süüa viima ning endale süüa tooma. Meil seoti käed teibiga kinni, et meil raskem süüa oleks ja võisime kasutada söömiseks ainult lusikat. Alguses oli veidike harjumatu, kuid saime ilusti hakkama. Ja kui see teip võeti peale söömist ära, siis oli kätel hea vabaduse tunne.
Läksime edasi kirjandusse, kus pidime ühte novelli lugema ja seda analüüsima. Kui tund läbi sai, siis pidime minema aulasse, kus tantsisime ja laulsime ning seda isegi filmiti. Huvitav küll, millal seda kõike video pealt näha saab. Kui kell helises, siis pidime kähku inglise keelde minema, aga meid ei lastud aulast välja. Pidime ootama, et meie head jumalad ennem lahkuvad, siis võime meie minna.
Inglise keeles tegime sõnadetöö, mis läks vist hästi ning poole tunni pealt pidime minema klassijuhataja klassi. Tegime seal väikse klassijuhataja tunni, rääkisime ja arutasime, saime kätte esialgsed hinnetelehed, millega ma ei jäänud küll rahule ning edaspidi pingutan ikka paremate tulemuste nimel, aga noh eks see gümnaasiumi tempo vajab veel harjumist. Jõime teed ja kohvi ning klassijuhataja küpsetas meile isegi kooki, mis maitses väga hästi.
Järgmisel vahetunnil oli jälle aulas veidike tegemist ja siis pidime minema ökoloogiasse, mis möödus igavalt. Pidime jälle poole tunni pealt lahkuma, et aulasse minna. Pidime üle mingi nööri hüppama ja meil lakiti küüsi "väga väga ilusti", poistel ka. Ja siis oli aeg õue minna ja kuna oli teada, et meil tuleb seal palju püherdamist, siis ma ei saanud ju ometi enda valget jopet selga panna ning mina ja ka teised pidime külmetama lühikeste varrukate väel. Jah, oli palju püherdamist, jooksmist (ähvardati, et kes viimaseks jääb, peab kaks kalamuffinit sööma ning korraga hakkasid kõik kiiremini jooksma), märjaks saamist jne. Meid seoti vahepeal toidukilega kinni ja pidime kõik koos mingi etapi läbima, mis osutus vägagi koomiliseks. Siis pidime moodustama kolmesed grupid ning meie käed ja jalad seoti teibiga kinni ning siis selgus, et peame niimoodi teibituna keskväljakule minema vannet andma. Raske oli niimoodi liikuda, kuid kuidagi jõudsime kõik koos keskväljakule. Andsime pika ja veidra vande ning siis vabastati meid teipidest. Saime ka diplomid, kus oli kirjas selle päeva hinded ehk siis välimus, positiivsus ja sõnakuulekus. Sain neis kõigis ainult viied ehk ma olin tubli rebane. Pidime minema tagasi kooli, kus meile anti veel kooki ning siis otsustasime Hegnega minna nägu puhtaks pesema, mis nõudis üsna palju aega.
Mingi aeg liikusin kodu poole ja jagasin selle päeva muljeid ka oma emaga, kes ei olnud väga vaimustatud sellest, et ma pidin haigena õues külmetama, kuid sellegipoolest oli väga tore, aga väsitav päev.
Vahepeal toimus veel väga palju "jahimehe" olukordi koridorides, sööklas, treppidel, õues jne.
Mul olid ka kaks väga toredat jumalat, kellega jäin väga rahule. Aitäh teile! Ja suur aitäh ka meie toredatele rebastele!

Ja eile ehk siis 18.10.2014. puhkasin kodus ning magasin üle pika aja jälle ennast välja, mis tegi tuju väga heaks. Õhtu poole lugesin Facebookist, et Rudolf tuleb vabatahtlikuna Entrumi raames Jõhvi ning pakkusin talle välja, et võiks kokku saada. Natukeseks saime kokku, oleks muidugi kauem tahtnud temaga väljas olla, kuid vähemalt nägin ta üle pika aja jälle ära (viimati Saksamaal). Ta pakkus välja, et kui tal aega leidub, siis võiks homme (ehk siis täna) minna kuhugile välja, et pikemalt rääkida ja muljetada. Plaan oli iseenesest tore, kuid kahjuks seda ei teostatud. Ju siis oli palju tegemist, kuid saan kõigest väga hästi aru. :) Võib-olla siis mingi teine kord.

Aga ma liigun nüüd kööki midagi sööma ja varsti linna poole, saan Mariellega kokku ja liigume Selveri poole ja siis tullakse meile järgi ning liigume edasi Kauksi, kus toimub Eriku sünnipäev. Loodan, et seltskond on hea ning kõik möödub hästi.
Ilusat õhtut! :)

Iseenda maailmas...

Terekest jälle!
Jah, ma tean, ma pole kaua kirjutanud, vabandan.
Igatahes, mis siis vahepeal juhtunud ka on? Üpriski palju, kuid enamjaolt ikkagi kool, kool, kool ja veelkord kool.
Pikad koolipäevad, tunnikontrollid ja kontrolltööd, halvad hinded ja veel kõik, mis kuuluvad gümnaasiumisse. Lootsin küll paremat algust, kuid üritan ennast parandada ja rohkem püüelda paremate tulemuste nimel. Harjumise asi.

Käisime vahepeal klassiga Narvas, täpsemalt Narva karjääris. Tehti väike loeng ja ka ekskursioon. Me kõik vajusime pidevalt mudast ja porist läbi, aga vähemalt oli nalja kui palju. Hiljem saime linnas ka veidike vaba aega ning siis suundusime kodu poole.

Ühel kolmapäevasel päeval, täpsemalt öeldes eelmisel kolmapäeval (08.10.2014), käisid meil koolis soomlased. ÕE raames oli mul ka nendega kohtumine ja tore oli näha uusi inimesi ning kuulda võõrast keelt. Peale kahetunnist kohtumist suundusime peale minu veel üheksa inimesega Toila poole, kus toimus 1,5h konverents. Oli tore ning saime arutada huvitavatel teemadel. Ning tänutäheks või preemiaks, saime minna ka termidesse, mis olid meile tasuta. Väga mõnus õhtupoolik super inimeste seltsis!

Eelmisel pühapäeval (12.10.2014) suundusime vanematega Tallinna poole. Külastasime mu ristiema, kohvitasime ja koogitasime, siis suundusime edasi YFU lepinguvestlusele, mis oli väga tore. Mina ja ka minu vanemad jäid väga rahule ning sain ka motivatsiooni juurde. Peale seda saime vennaga kokku ja suundusime Laulasmaa poole. Käisime seal mu isa onul ja ta naisel külas. Mulle on seal alati meeldinud ja lähen sinna alati suurima hea meelega.

Täna käisin Haridusfestivalil, mis osutus üsna igavaks, vähemalt minu arvates. Lootsin põnevamat ja huvitavamat üritust, kuid käras kah.
Registreerusin kahte töötuppa:
1) Y põlvkond töömaailmas/tööturul/hariduses ja tööl- võlud ja valud.
2) Turism on elu. Ela täiega!
Esimene töötuba oli hea, sain isegi veidike motivatsiooni, kuid teine töötuba ei olnud minu arvates üldsegi nii põnev, kui oleksin lootnud.

Peale Haridusfestivali suundusin kodu poole, õppisin vajalikud asjad ära ja hakkasin jällegi YFUga tegelema. Lõpetasin toetuskirja jaoks vajamineva CV ära ja hakkasin ka juba koostama YFU koostööpartnerite tabelit, et hakata juba varsti saatma e-maile, helistama, postiga kirju saatma jne.

Ning homme toimub meil lõpuks ometi rebaste ristimine/rets. Õnneks või kahjuks toimub see ainult üks päev. Mul on juba teada, kes mind retsima hakkavad ning loodan, et jääme ikka teistega ellu.
Eks näis, mis saama hakkab.

Aga praeguseks on vist kõik, sest tahaksin magama minna.
Head ööd! :)

Julge unistada!

Tervitused!

Alustaksin siis YFU valimispäevast.
Nii, ma käisin pühapäeval (21.09.2014) YFU valimispäeval. Sain sinna kutse 11ndal septembril ja olin vägagi põnevil. Mida see päev lähemale jõudis, seda rohkem tundus see reaalsem. Ja kui oligi kauaoodatud päev käes ning jõudsin enne kella kümmet hommikul Tallinna ja kui otsisin õige maja üles, olin üsnagi pabinas. Kõndisin ringi, üritasin maha rahuneda. Kõndisin tänavale isegi kolm ringi peale, sest ma kartsin kohale minna, kuna valimispäev on vägagi otsustav- kas saan läbi või ei. Lõpuks ikkagi otsustasin kohale minna, võtsin mantli seljast ära ja läksin edasi. Natukese aja pärast tutvustasime ennast. Peale minu oli seal veel kaks tüdrukut, kes plaanivad minna vahetusaastale (üks tüdruk soovib minna Prantsusmaale, teine Tšiili). Üks poiss pidi ka olema, kuid ta jäi haigeks ja ei saanud tulla. Peale meie oli veel kohal neli vabatahtlikku, kes rääkisid meile enda kogemustest, tutvustasid reegleid jne. Siis tegime kolmekesi kahte grupitööd. See möödus hästi ja mõne aja pärast oligi aeg minu inviduaalseks intervjuuks. Kartsin seda üsnagi palju ja mu terve keha värises kogu selle aja. Intervjuu möödus ka vist hästi. Edasi kiirustasin trammi peale ja sealt edasi Jõhvi bussile.

Järgmisel päeval enne kirjanduse tunni algust sain meili valimispäeva vastusega. Alguses ei julgenud vaadata, sest kartsin, et seal võib olla vastuseks "ei". Läksin klassi, hoidsin hinge kinni, avasin meili ja nägin manust: Kairit Siilak JAH.
Kui te vaid oleksite mu reaktsiooni näinud ja need, kes nägid, need isegi naersid. Ma kiljusin, kukkusin imestusest pikali ja olin seitsmendas taevas. Olin nii elevil ja pool tunnist möödus värisedes. Ei suutnud tükk aega endale selgeks teha, et ma olen läbi saanud ja kogu teekond alles algab. Lähen 12ndal oktoobril vanematega lepinguvestlusele ja ootan juba, et saaksin peale lepingu sõlmimist hakata sponsorlusega tegelema. Olen vägagi põnevil!

Samal päeval pidime minema kella 9.-12. klassiga 15.15ks Aastajooksule- iga aastane kooliüritus. Igatahes meie klassi võistkond võitis (6 poissi ja 6 tüdrukut). Peale jooksu tegi Kadre meist pilti ja siis sõime kommi ning läksime mõne aja pärast koju.

Eile (23.09.2014) läksin kooli ainult esimeseks tunniks, milleks oli keemia ja tegime selle õppeaasta esimese kontrolltöö ära, mille sain 4. Mul jäi üks punkt viiest puudu, oeh...
Ja peale seda läksime paljudega Pannjärvele Alutaguse Noorte Jooksukrossile. Minu jooks läks iseenesest halvasti, sest jooksu ajal ja peale jooksu tundsin ennast väga halvasti. Mõtlesin peale jooksu, et ma minestan iga hetk, aga mind aidati sisse, istuma, anti vett juua ja sõin šokolaadi, et taastuda. Minuga samas jooksus oli kokku umbes 14 inimest ning kui täpsustada, siis olin tugevamas jooksugrupis. Igatahes minuga jooksis samas grupis koos Reena Koll, kes on tohutult kiire ja lootusetu oli paremat kohta saada (sain enda jooksus 5. koha). Mäletan, kui eelmisel aastal nägin, et Reena Koll sai gümnaasiumi tüdrukute arvestuses parima aja ja esimese koha, siis lootsin, et ei pea temaga kunagi koos jooksma. Aga no läks siis nii, et pidin see aasta temaga gümnaasiumi arvestuse jooksus jooksma. Läks nii nagu läks, vähemalt sain joostud.

Tänane päev möödus üsnagi igavalt. Koolis oli klassipildistamine ja muu säärane. Jätkusid tunnid ja peale kella kolme käisime Elisega veidike pildistamas. Õnneks homme jääb esimene tund ära ja ning saame ka üks tund varem koju, mis on super. Ja reedel lähme päeval klassiga Narva karjääri ekskursioonile ja peale seda linna.

Järgmise korrani!

Jalutuskäigust pilte...