Rebaste ristimine

Mõtlesin, et teeksin rebaste ristimise kohta ka postituse, et millalgi hiljem uuesti lugeda/vaadata ja tuletada meelde, kui tore meil oli.
Igatahes, see toimus üleeile ehk 17.10.2014. Meil jäi koolis esimene tund ära, seega jõudsin kooli umbes kolmveerand üheksa ajal. Kui trepist alla kõndisin, et minna oma kapi juurde ja üleriided ära panna, siis juba alla jõudes pandi mulle mingi mütsi taoline asi pähe ja joonistati suur punane R otsaette. Tore algus.
Siis saime teada, et me ei tohi oma koolikotte sel päeval kasutada ning pidime kasutama hoopis karpe ja kaste. Veidike ebamugav oli tassida seda karpi terve päev kaasas, aga see ei olnud mingiks probleemiks. Alustuseks meid soditi veidike ja anti veel riideid selga, et me ikka väga värvilised ja vahvad välja näeksime, kuigi mulle anti ikkagi mingi musta kleidi taoline riideese ehk siis jätkasin ikkagi oma tüüpilist värvi edasi.
Läksime siis tundi, milleks oli eesti keel. Rääkisime jälle kirjanditest ja sellest, mis meid ees ootab riigieksamil. Kui tund sai läbi, pidime minema fuajeesse, kus toimus võimlemine ja erinevad mängud. Meile räägiti "jahimehest". "Jahimees" ehk siis sama, mis "pommirünnak". Keegi abiturientidest karjus "jahimees" ja me pidime kiiresti pikali viskama ja käed kuklale panema. Ja niimoodi mitu mitu mitu mitu mitu korda järjest, mille tagajärjel tekkisid mu jalgadele isegi sinikad ja kätel tuli isegi nahka maha + mind ja teisi soditi veel ja veel. Meil seoti jalad ka nööriga kinni, mille tõttu koperdasin mitu korda ja oleksin peaaegu trepist alla veerenud. Seejärel pidime minema matemaatikasse, mis osutus vägagi huvitavaks. Meie matemaatika õpetaja Anne Oru oli üsnagi šokeeritud meie välimustest ning ütles, et ei suuda meid tõsiselt võtta. Lahendasime rahulikult ülesandeid, kui korraga tuli Mirjam klassi kaamera käes. Mõtlesin, et okei, teeme pilti, pole midagi hullu. Aga siis nägin, et keegi poistest tuli ka klassi (vist Kevin K.) ja ta karjus "jahimees". Nii tore oli keset tundi maha pikali visata, pool keha selle karbi peal ja Elise oli poole kehaga minu peal.
Järgmisel vahetunnil pidime jälle fuajeesse minema, mängisime erinevaid mänge, vedelesime pikali maas, paljud pidid kalamuffineid sööma ja mingit solki jooma, õnneks ma ei pidanud seda endale sisse ajama, thank god. Läksime jällegi tundi, milleks osutus keemia praktikum, mis möödus täitsa toredasti.
Oli aeg sööma minna. Me pidime oma jumalatele süüa viima ning endale süüa tooma. Meil seoti käed teibiga kinni, et meil raskem süüa oleks ja võisime kasutada söömiseks ainult lusikat. Alguses oli veidike harjumatu, kuid saime ilusti hakkama. Ja kui see teip võeti peale söömist ära, siis oli kätel hea vabaduse tunne.
Läksime edasi kirjandusse, kus pidime ühte novelli lugema ja seda analüüsima. Kui tund läbi sai, siis pidime minema aulasse, kus tantsisime ja laulsime ning seda isegi filmiti. Huvitav küll, millal seda kõike video pealt näha saab. Kui kell helises, siis pidime kähku inglise keelde minema, aga meid ei lastud aulast välja. Pidime ootama, et meie head jumalad ennem lahkuvad, siis võime meie minna.
Inglise keeles tegime sõnadetöö, mis läks vist hästi ning poole tunni pealt pidime minema klassijuhataja klassi. Tegime seal väikse klassijuhataja tunni, rääkisime ja arutasime, saime kätte esialgsed hinnetelehed, millega ma ei jäänud küll rahule ning edaspidi pingutan ikka paremate tulemuste nimel, aga noh eks see gümnaasiumi tempo vajab veel harjumist. Jõime teed ja kohvi ning klassijuhataja küpsetas meile isegi kooki, mis maitses väga hästi.
Järgmisel vahetunnil oli jälle aulas veidike tegemist ja siis pidime minema ökoloogiasse, mis möödus igavalt. Pidime jälle poole tunni pealt lahkuma, et aulasse minna. Pidime üle mingi nööri hüppama ja meil lakiti küüsi "väga väga ilusti", poistel ka. Ja siis oli aeg õue minna ja kuna oli teada, et meil tuleb seal palju püherdamist, siis ma ei saanud ju ometi enda valget jopet selga panna ning mina ja ka teised pidime külmetama lühikeste varrukate väel. Jah, oli palju püherdamist, jooksmist (ähvardati, et kes viimaseks jääb, peab kaks kalamuffinit sööma ning korraga hakkasid kõik kiiremini jooksma), märjaks saamist jne. Meid seoti vahepeal toidukilega kinni ja pidime kõik koos mingi etapi läbima, mis osutus vägagi koomiliseks. Siis pidime moodustama kolmesed grupid ning meie käed ja jalad seoti teibiga kinni ning siis selgus, et peame niimoodi teibituna keskväljakule minema vannet andma. Raske oli niimoodi liikuda, kuid kuidagi jõudsime kõik koos keskväljakule. Andsime pika ja veidra vande ning siis vabastati meid teipidest. Saime ka diplomid, kus oli kirjas selle päeva hinded ehk siis välimus, positiivsus ja sõnakuulekus. Sain neis kõigis ainult viied ehk ma olin tubli rebane. Pidime minema tagasi kooli, kus meile anti veel kooki ning siis otsustasime Hegnega minna nägu puhtaks pesema, mis nõudis üsna palju aega.
Mingi aeg liikusin kodu poole ja jagasin selle päeva muljeid ka oma emaga, kes ei olnud väga vaimustatud sellest, et ma pidin haigena õues külmetama, kuid sellegipoolest oli väga tore, aga väsitav päev.
Vahepeal toimus veel väga palju "jahimehe" olukordi koridorides, sööklas, treppidel, õues jne.
Mul olid ka kaks väga toredat jumalat, kellega jäin väga rahule. Aitäh teile! Ja suur aitäh ka meie toredatele rebastele!

Ja eile ehk siis 18.10.2014. puhkasin kodus ning magasin üle pika aja jälle ennast välja, mis tegi tuju väga heaks. Õhtu poole lugesin Facebookist, et Rudolf tuleb vabatahtlikuna Entrumi raames Jõhvi ning pakkusin talle välja, et võiks kokku saada. Natukeseks saime kokku, oleks muidugi kauem tahtnud temaga väljas olla, kuid vähemalt nägin ta üle pika aja jälle ära (viimati Saksamaal). Ta pakkus välja, et kui tal aega leidub, siis võiks homme (ehk siis täna) minna kuhugile välja, et pikemalt rääkida ja muljetada. Plaan oli iseenesest tore, kuid kahjuks seda ei teostatud. Ju siis oli palju tegemist, kuid saan kõigest väga hästi aru. :) Võib-olla siis mingi teine kord.

Aga ma liigun nüüd kööki midagi sööma ja varsti linna poole, saan Mariellega kokku ja liigume Selveri poole ja siis tullakse meile järgi ning liigume edasi Kauksi, kus toimub Eriku sünnipäev. Loodan, et seltskond on hea ning kõik möödub hästi.
Ilusat õhtut! :)

Iseenda maailmas...

Terekest jälle!
Jah, ma tean, ma pole kaua kirjutanud, vabandan.
Igatahes, mis siis vahepeal juhtunud ka on? Üpriski palju, kuid enamjaolt ikkagi kool, kool, kool ja veelkord kool.
Pikad koolipäevad, tunnikontrollid ja kontrolltööd, halvad hinded ja veel kõik, mis kuuluvad gümnaasiumisse. Lootsin küll paremat algust, kuid üritan ennast parandada ja rohkem püüelda paremate tulemuste nimel. Harjumise asi.

Käisime vahepeal klassiga Narvas, täpsemalt Narva karjääris. Tehti väike loeng ja ka ekskursioon. Me kõik vajusime pidevalt mudast ja porist läbi, aga vähemalt oli nalja kui palju. Hiljem saime linnas ka veidike vaba aega ning siis suundusime kodu poole.

Ühel kolmapäevasel päeval, täpsemalt öeldes eelmisel kolmapäeval (08.10.2014), käisid meil koolis soomlased. ÕE raames oli mul ka nendega kohtumine ja tore oli näha uusi inimesi ning kuulda võõrast keelt. Peale kahetunnist kohtumist suundusime peale minu veel üheksa inimesega Toila poole, kus toimus 1,5h konverents. Oli tore ning saime arutada huvitavatel teemadel. Ning tänutäheks või preemiaks, saime minna ka termidesse, mis olid meile tasuta. Väga mõnus õhtupoolik super inimeste seltsis!

Eelmisel pühapäeval (12.10.2014) suundusime vanematega Tallinna poole. Külastasime mu ristiema, kohvitasime ja koogitasime, siis suundusime edasi YFU lepinguvestlusele, mis oli väga tore. Mina ja ka minu vanemad jäid väga rahule ning sain ka motivatsiooni juurde. Peale seda saime vennaga kokku ja suundusime Laulasmaa poole. Käisime seal mu isa onul ja ta naisel külas. Mulle on seal alati meeldinud ja lähen sinna alati suurima hea meelega.

Täna käisin Haridusfestivalil, mis osutus üsna igavaks, vähemalt minu arvates. Lootsin põnevamat ja huvitavamat üritust, kuid käras kah.
Registreerusin kahte töötuppa:
1) Y põlvkond töömaailmas/tööturul/hariduses ja tööl- võlud ja valud.
2) Turism on elu. Ela täiega!
Esimene töötuba oli hea, sain isegi veidike motivatsiooni, kuid teine töötuba ei olnud minu arvates üldsegi nii põnev, kui oleksin lootnud.

Peale Haridusfestivali suundusin kodu poole, õppisin vajalikud asjad ära ja hakkasin jällegi YFUga tegelema. Lõpetasin toetuskirja jaoks vajamineva CV ära ja hakkasin ka juba koostama YFU koostööpartnerite tabelit, et hakata juba varsti saatma e-maile, helistama, postiga kirju saatma jne.

Ning homme toimub meil lõpuks ometi rebaste ristimine/rets. Õnneks või kahjuks toimub see ainult üks päev. Mul on juba teada, kes mind retsima hakkavad ning loodan, et jääme ikka teistega ellu.
Eks näis, mis saama hakkab.

Aga praeguseks on vist kõik, sest tahaksin magama minna.
Head ööd! :)