Some infinities are bigger than other infinities...

Jube mõelda, et juba on juulikuu käes ja ma polegi ausalt öeldes midagi väga jõudnud teha. Kuid see eest on mul juba 10 päeva pärast Thirty Seconds To Mars´i kontsert ja 14 päeva pärast on Saksamaale minek. Ning samuti lähen pühapäeval (06.07.2014) Tallinnasse tantsupidu vaatama, sest mu vanemad esinevad ka seal ja hea meel on võtta osa millestki nii suurest ja vapustavast. Kahjuks olen seetõttu juba 5 päeva pidanud üksi kodus olema ning igatsen oma ema väga ja kuna tal oli mõned päevad tagasi sünnipäev, siis ootan juba, et saaksin teda kallistada. Ja mõte, et kontsert on ka nii lähedal ja kuna ma olen seda nii kaua juba oodanud, siis see tundub võimatu, et ma näen 30STM´i laval. Ja kuna mul on Fanzone pilet, siis näen neid väga lähedalt ka. Ei suuda oodata :)
Ja Saksamaale minek on ka nii lähedal ja kõik tundub nii ebareaalne, sest tahtsin sinna nii väga minna ja lõpuks avaneski võimalus. Olen Saksamaal 19.-27. juuli. Kui jõuan Hamburgi lennujaama, on sealt edasi minek Raisdorfi ja kuna ma ei tea kedagi sealt (Eesti Punase Risti noored ja Saksa Punase Risti noored), siis see on kui tundmatusse vette hüppamine, kuid loodetavasti saan hakkama ja tulen elusalt tagasi. Augustiks mul veel erilisi plaane pole, kuid loodetavasti saan siis ikka korralikult puhata.

Käisime Elisega kolmapäeval pildistamas ühes mahajäetud ja lagunevas majas ning see tunne, mis mind kui ka teda valdas, oli kohutav. Veidike kartsin selles hoones viibida, sest seal on kõike juhtunud. Ning see nägi seest välja nagu õudusfilmides olevad mahajäetud vaimuhaiglad. Samuti vedelesid igalpool klaasikillud, kivid jne ning igat sammu oli kuulda... Väga kõhe tunne tekib sellele mõeldes. Olime seal umbes pool tundi ja siis tulime sealt ära, sest ei suutnud enam kauem vastu pidada. Allpool ka mõned pildid.

Samuti jõudsin vahepeal lugeda läbi The Fault In Our Stars´i ja vaadata ka selle filmi ära. Väga geniaalne, rabav, südantliigutav ja kurb raamat ning ka film. Ma pole kunagi varem raamatu pärast nutnud ja film ajas mind ka palju nutma. Super film, kuid raamat on veel parem. Lugesin raamatu läbi inglise keeles, sest mulle meeldib armastusromaane lugeda pigem inglise keeles, sest minu arust on sel viisil tunded mulle paremini mõistetavad. Kindlasti loen tulevikus uuesti selle raamatu läbi, et uuesti kogeda neid tundeid, mis olid kirjeldamatud. Kui ma leiaksin lähiajal ka poodidest TFIOS´i DVD, siis vaatan kindlasti ka filmi uuesti läbi. John Green on nii vapustav isiksus ja ka kindlasti suureks inspiratsiooniks!
"I'm on a rollercoaster that only goes up".